[a] Hans Christian Andersen
[b] Keisri uued rõivad
[1] Palju aastaid tagasi elas üks keiser, kes nii kangesti armastas uusi rõivaid, et kulutas kogu oma raha nende peale. Oma sõduritest ta aga ei hoolinud üldse; ei hoolinud ta ka teatrist. Tõllaga sõitis ta ringi ka üksnes selleks, et oma uusi riideid näidata.
[2] Iga tunni tagant riietus keiser ümber. Kui kuninga või keisri kohta tavaliselt öeldakse, et ta on koos oma nõuandjatega troonisaalis, siis meie keisri puhul tähendati: “Tema kõrgeausus viibib oma riietusruumis!”
[3] Keisri pealinn oli väga lustakas paik; päevast päeva käis seal palju külalisi. Kord tulid sinna kaks kelmi.
[4] Nad ütlesid, et on kangrud, kes oskavad kududa kõige kaunimat kangast, mida võib üldse ette kujutada. Selle kanga värvid ja muster olevat sõnulseletamatult ilusad, ja sellest õmmeldud rõivastel olevat ka veel niisugune imelik omadus, et nad jäävad nähtamatuks kõigile neile, kes oma ametisse ei kõlba, või kes on hirmus rumalad.
[5] “Vaat need oleksid alles paslikud riided!” arvas keiser. “Panen need selga ja saan jalamaid teada, kes minu riigis oma ametisse ei sobi! Saan kohe teada, kes on rumalad ja kes targad! Silmapilk annan käsu, et mulle seda riiet kootaks!”
[6] Ta maksis kahele petisele suure hulga raha ette ära, et need aga kähku tööle hakkaksid.
[7] Kelmid panidki kangasteljed üles ja tegid nagu töötaksid nad mis hirmus. Tegelikult polnud neil lõngagi lõimeks seatud.
[8] Nad nõudsid muudkui kuld- ja hõbelõnga juurde, pistsid selle kotti ja kõlistasid tühje telgi hilise öötunnini.
[9] “Ei tea, kui kaugele kangrud oma tööga on ka jõudnud?” mõtles keiser. Aga teadmine, et kangast ei näe see, kes on rumal või oma ametisse kõlbmatu, ajas talle väheke hirmu peale. Ta uskus muidugi, et ega iseenda pärast ei ole tal midagi karta. Aga ikkagi pidas ta paremaks saata kedagi teist asja uurima. Linnas oli lugu imelisest kangast kõigile teada, ja igaüht huvitas, kui rumal on tema naaber.
[10] “Saadan oma truu vana ministri kangrute juurde,” arvas keiser. “Tema näeb kindlasti, missugune see riie on, sest ta on tark mees ja keegi ei täida oma kohust temast paremini.”
[11] Ja vana minister läkski töötuppa, kus tühjad kangaspuud kõlksusid.
[12] “Tule, taevas, appi!” pomises minister ja ajas silmad pärani. “Mina ei näe küll mingit riiet!” Aga ta ei öelnud midagi.
[13] Sulid palusid ministrit lahkesti lähemale astuda ja tundsid suurt huvi selle vastu, kuidas muster ja värvid isandale meeldivad. Telgedel aga ei olnud ju kangast; vaene minister teritas pilku nii kuidas sai - aga ei midagi!
[14] “Armuline taevas! Kas mina olen siis rumal?” oli ministri ainuke mõte. “Ma ei oleks osanud seda küll iialgi arvata! Ükski inimene ei tohi sellest teada saada! Kas mina siis ei sobi oma ametisse? Ei, ma ei või kellelgi rääkida, et ma seda riiet ei näe!”
[15] “Aulik isand, te ei lausu riide kohta ühtki sõna!” pani üks kudujatest imeks.
[16] “Oo, riie on imeline! Võrratu!” kostis minister vastuseks. “Milline muster, millised värvid! Annan tema kõrgeaususele teada, et riie mulle väga meeldis!”
[17] “Seda on meil rõõm kuulda,” sõnasid sulid ja lugesid üles kõik kanga hunnitud värvid ja kirjeldasid imelisi mustreid. Minister jättis kõik kuuldu hoolega meelde, et seda kuningale edasi rääkida.
[18] “See riie on enam kui kaunis,” teatas ta keisrile.
[19] Petised nõudsid raha, siidi ja kulda veel juurde - ikka kudumistöö tarvis. Kõik see läks endistviisi nende enda tasku ja nad lõgistasid tühjadel telgedel edasi.
[20] Varsti saatis keiser ühe truu teenri vaatama, kuidas kudumine edeneb. Ja jälle kordus sama lugu: teener vaatas ja vaatas, aga peale tühjade kangaspuude ei olnud näha midagi.
[21] “Eks ole kaunis kangas?” küsisid petised, näitasid olematut riiet ja kiitsid selle ilu.
[22] “No mina küll rumal ei ole!” mõtles mees. “Kas ma ei sobi siis oma ametisse? Aga see on enam kui imelik! Kuid ma ei tohi välja näidata, mida ma mõtlen”. Ta kiitis kangast ja tegi, nagu tunneks rõõmu kaunitest värvidest ja kenadest mustritest.
[23] “See riie on enam kui kaunis,” teatas ta keisrile.
[24] Linnas ei räägitudki muust kui imeilusast riidest.
[25] Nüüd tuli ka keisrile tahtmine kangast näha. Ta võttis endaga kaasa suure hulga valitud aukandjaid ja ka need kaks truud ametnikku, kes olid nähtamatut kangast juba näinud. Sulid töötasid täie hooga ikka veel tühjadel kangaspuudel.
[26] “Eks ole imeline!” ütlesid mõlemad ametimehed. “Teie Kõrgeausus, vaadake, millised mustrid! Missugused värvid!” Ja nad osutasid tühjadele telgedele, sest nad uskusid, et teised kindlasti näevad kõike. “Tohoh!” mõtles keiser. “Ma ei näe mitte kui midagi! Kui hirmus! Kas ma olen siis rumal? Või ei kõlba ma keisriks? Midagi koledamat oleks raske välja mõelda!”
